Päev 12. Oviši - Miķeļtornis. Läänemeri.

Lūžņa on kilomeetritepikkune küla, mis paikneb Lūžņa jõe mõlemal kaldal. 1937. aastal olla siin olnud 36 maja ja kaks paadisadamat. Tänaseni on säilinud ainult kuus maja. Nõukogude okupatsiooni aastatel oli siinkandis nõukogude armee sõjaväebaas, mille hoonete varemeid on näha ka praegu.

Siia on maetud viimane liivi keele läänemurde oskaja Lizete Švanenberga (1902–1987).

Tuntud ka kui piirimägi. See riikliku kaitse all olev arheoloogiline mälestis paikneb kahe maakonna piiril. Mäe kõrval voolab Vecnābele jõgi, tuntud ka kui Lūžupe või Nabeļupe. Mägi asub tormimajadest edelas 0,3 km kaugusel.

Küla sai oma praeguse nimetuse keisrivõimu ajal ehitatud tuletorni järgi – see nimetati keiser Aleksander II vennapoja järgi Mihailovskij majakiks. Varem oli küla nimi Pize, liivi keeles Pizā, mis läti keeles tähendab pajuvitsa. Tänapäeval on külas asustatud vaid kaheksa maja.

Miķeļtornis ehk Miķeļbāka tuletorn on Baltimaade kõrgeim majakas – 59 m. Majakat saab vaadata ainult kaugelt, ligi ei pääse.

Miķeļtornise (Pize) kirik on punastest tellistest hoone, mis kerkis 1883. aastal vana palkidest ehitatud luteri kiriku asemele. Kirik on seestpoolt kaunistatud vanade ornamentidega. Aastatel 1963–1989 kogudus ei tegutsenud ja hoones asus pioneerilaagri kultuurimaja. Kirikut saab külastada ainult enne ja pärast jumalateenistusi, mis toimuvad suuremate kirikupühade ajal.